Ettevalmistused ehk kuidas jõudsime plaani pidamisest intervjueerimise ning video kokkupanekuni

Esimesed ettevalmistused said alguse niipea, kui õpetaja Tiina Kilumetsa poolt oli antud kindel jah-sõna, et just meie saame Saksamaale minna. Kõigepealt otsisime välja dissidendid, keda intervjueerida soovisime ning hakkasime nende elulugu uurima ning taustainfot otsima. Detsembris istusime juba oma meeldiva seltskonnaga õdusas õhkonnas küünlavalgel, maitsva toidulaua ümber ning arutasime ja planeerisime, kuidas, millal ning kus võiksid intervjuud aset leida. Algus oli kerge, ainult mõelda ja plaanida, ent kui kätte jõudis aeg tõesti dissidentidega ühendust võtta ning kohtumispaigad- ja ajad kokku leppida, sai selgeks kui tõsise ning pingerikka, ent samas ka äärmiselt huvitava ja kogemusi andva ülesande me enestele võtnud oleme.

Kui jõudis kätte jaanuar, tuligi ette võtta teekond esimesele kohtumisele Lagle Pareki ning Heiki Ahoneniga Tallinnasse Pirita kloostrisse. Pinge oli suur ning närv oli meil kõigil sees, kuna me ei teadnud, mida loota või arvata. Pealegi ei osanud meist keegi Pirita kloostrisse minna ning oli kohe teada, et ees on ootamas paras seiklus. Õnneks sujus kõik imehästi, saime taksoga kesklinnast Piritale, kusjuures, mingil seletamatul põhjusel ka poole soodsamalt, kui taksomeeter näitas. Kohtumine ning intervjuu ise polnud sugugi nii hirmsad, kui olime kartnud. Lagle Parek oli väga sõralik ja külalislahke, näitas meile oma raamatuid, vanu pilte ning rääkis põnevaid lugusid. Heiki Ahonen oli samuti tore, ent pisut kinnisem ning jahedam inimene kui Parek.

Üheks suurimaks mureks oli meil videointervjuu tegemise juures see, kuidas tööd planeerida. Kas jätta küsitleja kaadrisse või mitte, filmida Parekut ja Ahoneni samaaegselt või eraldi, filmida iga küsimus iseseisva õiguna või kogu vestlus korraga ning hiljem välja sorteerida, mida võtta ning mida jätta. Otsustasime viimase variandi kasuks ning filmisime üles kogu vestluse dissidentidega. Kokku saime videomaterjali esimesest intervjuust umbes neljakümne minuti jagu.

Järgmisena toimus Tartus kokkusaamine Enn Tartoga. Ausaltöeldes ei kujutanud me ju tegelikult üldse ette, milline Enn olla võib. Ent ta osutus aukartustäratavaks, toredaks ning lahkeks inimeseks, kes jagas oma kogemusi ja läbielatut rõõmuga ning rääkis asjast nii nagu on - täiesti avameelselt. Ta suhtus meisse väga sõbralikult, kinkis meile lausa raamatu, kuhu kirjutas pühendusegi sisse. Huvitav oli veel see, kui küsisime ühe küsimuse ning saime sellele tunni aja pikkuse vastuse.

Kui me veebruaris lõpuks video kokkupanemiseni jõudsime, tekkis sõna otses mõttes ahastus ja paanika. See osutus palju aeganõudvamaks ja keerukamaks, kui olime arvanud. Kõigepealt tuli pea kahe tunni jagu videomaterjali lihtsalt läbi kuulata ja vaadata, et otsustada, mida sealt kasutada ning mida mitte. See oligi ehk kõige raskem osa, kuna kogu dissidentide jutt oli väga huvitav, aga meie video pikkus pidi jääma 10-15 minuti kanti. Veetsime lugematul hulgal päevi, hommikuid, õhtuid ning öid ühte ja sama juttu aina otsast peale kuulates. Lõpuks oli kogu intervjuu meile pähe kulunud ning teadsime kõik iga järgnevat lauset ette öelda. Läbi raskuste saime lõpuks video valmis ning ma ei unusta iial hetke, mil saime päris valmis, salvestatud kujul video esimest korda käima panna. Olime siiralt õnnelikud ning rahul, teades, et oleme nüüd sammukese võrra  Saksamaale lähemal.

 Pilte meie koosviibimistest, kus aruasime projektiasju või siis panime juba videot kokku