Siin on kõigi meie kokkuvõtted Saksamaa reisist, Our Way To Freedom amelikus blogis:
http://owtfblog.blogspot.com/2013/05/estonia-memories-from-amberg-germany.html
Sunday, May 12, 2013
Monday, April 15, 2013
Ettevalmistused ehk kuidas jõudsime plaani pidamisest intervjueerimise ning video kokkupanekuni
Esimesed ettevalmistused said alguse niipea, kui õpetaja Tiina Kilumetsa poolt oli antud kindel jah-sõna, et just meie saame Saksamaale minna. Kõigepealt otsisime välja dissidendid, keda intervjueerida soovisime ning hakkasime nende elulugu uurima ning taustainfot otsima. Detsembris istusime juba oma meeldiva seltskonnaga õdusas õhkonnas küünlavalgel, maitsva toidulaua ümber ning arutasime ja planeerisime, kuidas, millal ning kus võiksid intervjuud aset leida. Algus oli kerge, ainult mõelda ja plaanida, ent kui kätte jõudis aeg tõesti dissidentidega ühendust võtta ning kohtumispaigad- ja ajad kokku leppida, sai selgeks kui tõsise ning pingerikka, ent samas ka äärmiselt huvitava ja kogemusi andva ülesande me enestele võtnud oleme.
Kui jõudis kätte jaanuar, tuligi ette võtta teekond esimesele kohtumisele Lagle Pareki ning Heiki Ahoneniga Tallinnasse Pirita kloostrisse. Pinge oli suur ning närv oli meil kõigil sees, kuna me ei teadnud, mida loota või arvata. Pealegi ei osanud meist keegi Pirita kloostrisse minna ning oli kohe teada, et ees on ootamas paras seiklus. Õnneks sujus kõik imehästi, saime taksoga kesklinnast Piritale, kusjuures, mingil seletamatul põhjusel ka poole soodsamalt, kui taksomeeter näitas. Kohtumine ning intervjuu ise polnud sugugi nii hirmsad, kui olime kartnud. Lagle Parek oli väga sõralik ja külalislahke, näitas meile oma raamatuid, vanu pilte ning rääkis põnevaid lugusid. Heiki Ahonen oli samuti tore, ent pisut kinnisem ning jahedam inimene kui Parek.
Üheks suurimaks mureks oli meil videointervjuu tegemise juures see, kuidas tööd planeerida. Kas jätta küsitleja kaadrisse või mitte, filmida Parekut ja Ahoneni samaaegselt või eraldi, filmida iga küsimus iseseisva õiguna või kogu vestlus korraga ning hiljem välja sorteerida, mida võtta ning mida jätta. Otsustasime viimase variandi kasuks ning filmisime üles kogu vestluse dissidentidega. Kokku saime videomaterjali esimesest intervjuust umbes neljakümne minuti jagu.
Järgmisena toimus Tartus kokkusaamine Enn Tartoga. Ausaltöeldes ei kujutanud me ju tegelikult üldse ette, milline Enn olla võib. Ent ta osutus aukartustäratavaks, toredaks ning lahkeks inimeseks, kes jagas oma kogemusi ja läbielatut rõõmuga ning rääkis asjast nii nagu on - täiesti avameelselt. Ta suhtus meisse väga sõbralikult, kinkis meile lausa raamatu, kuhu kirjutas pühendusegi sisse. Huvitav oli veel see, kui küsisime ühe küsimuse ning saime sellele tunni aja pikkuse vastuse.
Kui me veebruaris lõpuks video kokkupanemiseni jõudsime, tekkis sõna otses mõttes ahastus ja paanika. See osutus palju aeganõudvamaks ja keerukamaks, kui olime arvanud. Kõigepealt tuli pea kahe tunni jagu videomaterjali lihtsalt läbi kuulata ja vaadata, et otsustada, mida sealt kasutada ning mida mitte. See oligi ehk kõige raskem osa, kuna kogu dissidentide jutt oli väga huvitav, aga meie video pikkus pidi jääma 10-15 minuti kanti. Veetsime lugematul hulgal päevi, hommikuid, õhtuid ning öid ühte ja sama juttu aina otsast peale kuulates. Lõpuks oli kogu intervjuu meile pähe kulunud ning teadsime kõik iga järgnevat lauset ette öelda. Läbi raskuste saime lõpuks video valmis ning ma ei unusta iial hetke, mil saime päris valmis, salvestatud kujul video esimest korda käima panna. Olime siiralt õnnelikud ning rahul, teades, et oleme nüüd sammukese võrra Saksamaale lähemal.
Pilte meie koosviibimistest, kus aruasime projektiasju või siis panime juba videot kokku
Kui jõudis kätte jaanuar, tuligi ette võtta teekond esimesele kohtumisele Lagle Pareki ning Heiki Ahoneniga Tallinnasse Pirita kloostrisse. Pinge oli suur ning närv oli meil kõigil sees, kuna me ei teadnud, mida loota või arvata. Pealegi ei osanud meist keegi Pirita kloostrisse minna ning oli kohe teada, et ees on ootamas paras seiklus. Õnneks sujus kõik imehästi, saime taksoga kesklinnast Piritale, kusjuures, mingil seletamatul põhjusel ka poole soodsamalt, kui taksomeeter näitas. Kohtumine ning intervjuu ise polnud sugugi nii hirmsad, kui olime kartnud. Lagle Parek oli väga sõralik ja külalislahke, näitas meile oma raamatuid, vanu pilte ning rääkis põnevaid lugusid. Heiki Ahonen oli samuti tore, ent pisut kinnisem ning jahedam inimene kui Parek.
Üheks suurimaks mureks oli meil videointervjuu tegemise juures see, kuidas tööd planeerida. Kas jätta küsitleja kaadrisse või mitte, filmida Parekut ja Ahoneni samaaegselt või eraldi, filmida iga küsimus iseseisva õiguna või kogu vestlus korraga ning hiljem välja sorteerida, mida võtta ning mida jätta. Otsustasime viimase variandi kasuks ning filmisime üles kogu vestluse dissidentidega. Kokku saime videomaterjali esimesest intervjuust umbes neljakümne minuti jagu.
Järgmisena toimus Tartus kokkusaamine Enn Tartoga. Ausaltöeldes ei kujutanud me ju tegelikult üldse ette, milline Enn olla võib. Ent ta osutus aukartustäratavaks, toredaks ning lahkeks inimeseks, kes jagas oma kogemusi ja läbielatut rõõmuga ning rääkis asjast nii nagu on - täiesti avameelselt. Ta suhtus meisse väga sõbralikult, kinkis meile lausa raamatu, kuhu kirjutas pühendusegi sisse. Huvitav oli veel see, kui küsisime ühe küsimuse ning saime sellele tunni aja pikkuse vastuse.
Kui me veebruaris lõpuks video kokkupanemiseni jõudsime, tekkis sõna otses mõttes ahastus ja paanika. See osutus palju aeganõudvamaks ja keerukamaks, kui olime arvanud. Kõigepealt tuli pea kahe tunni jagu videomaterjali lihtsalt läbi kuulata ja vaadata, et otsustada, mida sealt kasutada ning mida mitte. See oligi ehk kõige raskem osa, kuna kogu dissidentide jutt oli väga huvitav, aga meie video pikkus pidi jääma 10-15 minuti kanti. Veetsime lugematul hulgal päevi, hommikuid, õhtuid ning öid ühte ja sama juttu aina otsast peale kuulates. Lõpuks oli kogu intervjuu meile pähe kulunud ning teadsime kõik iga järgnevat lauset ette öelda. Läbi raskuste saime lõpuks video valmis ning ma ei unusta iial hetke, mil saime päris valmis, salvestatud kujul video esimest korda käima panna. Olime siiralt õnnelikud ning rahul, teades, et oleme nüüd sammukese võrra Saksamaale lähemal.
Pilte meie koosviibimistest, kus aruasime projektiasju või siis panime juba videot kokku
Friday, March 29, 2013
Heiki Ahonen
Heiki Ahonen (sündinud 3. septembril 1956 Pärnus) on endine dissident ja vabadusvõitleja.
Ahoneni mõlemad vanemad olid Nõukogude võimu poolt represseeritud: isa mõisteti 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest vangi; ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli aga ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha. Ta ise on öelnud, et "meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud."
1977. aastal liitus ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Ta kirjutas alla kollektiivsetele protsestikirjadele ja pidas sidet Moskvas töötavate välismaiste ajakirjanikega. 1983 ta vahistati ja ENSV Ülemkohus mõistis ta Nõukogude-vastase agitatsioonis ja propagandas süüdi olevaks ning määras talle viis aastat vangilaagrit koos kaheaastase asumisajaga. Karistust kandis ta Permi oblastis.
1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti Rootsi, kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse abiesimees.
1998 tuli ta tagasi Eestisse.
Töötas:
Restaureerimisvalitsus 1977–1978
Korstnapühkija Pääskülas 1978–1983
Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988–1998
Elektriside Inspektsioon 1998
Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees 1999–2003
Okupatsioonide Muuseumi direktor 2003–2012
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Heiki_Ahonen
Ahoneni mõlemad vanemad olid Nõukogude võimu poolt represseeritud: isa mõisteti 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest vangi; ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli aga ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha. Ta ise on öelnud, et "meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud."
1977. aastal liitus ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Ta kirjutas alla kollektiivsetele protsestikirjadele ja pidas sidet Moskvas töötavate välismaiste ajakirjanikega. 1983 ta vahistati ja ENSV Ülemkohus mõistis ta Nõukogude-vastase agitatsioonis ja propagandas süüdi olevaks ning määras talle viis aastat vangilaagrit koos kaheaastase asumisajaga. Karistust kandis ta Permi oblastis.
1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti Rootsi, kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse abiesimees.
1998 tuli ta tagasi Eestisse.
Töötas:
Restaureerimisvalitsus 1977–1978
Korstnapühkija Pääskülas 1978–1983
Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988–1998
Elektriside Inspektsioon 1998
Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees 1999–2003
Okupatsioonide Muuseumi direktor 2003–2012
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Heiki_Ahonen
Fotol Heiki Ahonen
Lagle Parek
Lagle
Parek (sündinud 17. aprillil 1941 Pärnus) on Eesti
ühiskonnategelane ning üks aktiivsemaid võitlejaid Eesti taasiseseisvumise eest..
Oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige 1988 ning esimees 1988–1992
Oli Eesti Kongressi liige
Aastatel 1992–1993 oli siseminister Mart Laari esimeses valitsuses
1992. aasta Eesti presidendivalimistel sai ta 19 837 häält ehk 4,2332% häältest
Kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu
Oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige 1988 ning esimees 1988–1992
Oli Eesti Kongressi liige
Aastatel 1992–1993 oli siseminister Mart Laari esimeses valitsuses
1992. aasta Eesti presidendivalimistel sai ta 19 837 häält ehk 4,2332% häältest
Kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu
Lagle
Parek küüditati seitsmeaastasena 1949. aasta märtsis koos õe
Eva-Marju (vabadusvõitleja Heiki Ahoneni ema), ema Elsbethi ja
vanaema Annaga (näitleja Anna Markus) Siberisse, kus ta oli vanaemaga
asumisel 4 aastal, sest ema toodi peagi Siberist Eestisse tagasi ja pandi
vangi.
1980-ndatel liitus ta dissidentliku liikumisega ning juba 1983 mõisteti ta vangi ja saadeti Mordva naispoliitvangide vanglasse.
1980-ndatel liitus ta dissidentliku liikumisega ning juba 1983 mõisteti ta vangi ja saadeti Mordva naispoliitvangide vanglasse.
Fotol Lagle Parek
Enn Tarto
Enn Tarto (sündinud 25. septembril 1938 Tartus) on Eesti poliitik, üks aktiivsemaid võitlejaid Eesti taasiseseisvumise eest.
Aastatel 1946–1953 õppis ta Kõrveküla, 1953–1956 Tartu 3. Keskkoolis. Aastail 1969–1971 tudeeris ta kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, õpingud katkestati poliitilistel põhjustel.
1960–1962 Miina Härma nimelise kolhoosi tööline
Tartu REV-is tööline
1968–1969 kolhoosis "Avangard" töötaja
1970–1971 ja 1976–1983 EKE Projekti Tartu osakonnas katlakütja
1972 Tartu Restaureerimise Valitsuse ehitustööline
1976 Tartu Ropka katlamaja vahetusmeister
1988–1990 Tartu Muinsuskaitse Ühenduse sekretär
12. märtsil 1956 asutasid Tartu 3. Keskkooli poisid, sealhulgas Enn Tarto, Toomemäel põrandaaluse organisatsiooni Eesti Noorte Malev. Selle liikmed levitasid Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956 umbes 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eesti vabadust nõudvat lendlehte. Kümnetel lendlehtedel oli nurgas käsitsi joonistatud sinimustvalge lipuke või kilp.
Osalejad arreteeriti 1956. aasta lõpus. Peamine süüdistus oli lendlehtede levitamine. ENSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957 8 poissi vangi §58-10 ja §58-11 alusel. Karistused: Jaan Isotamm - 7 aastat vangilaagrit, Voldemar Kohv - 6 aastat, Enn Tarto - 5 aastat,Jüri Rebane - 4 aastat, Lembit Soosaar - 4 aastat, Jüri Lõhmus - 3 aastat, Tõnis Raudsepp - 3 aastat, Enn Kaupo Laanearu - 2 aastat vangilaagrit. Enn Tarto oli poliitvang 1956–1960, 1962–1967 ja 1983–1988.
Õigusvastaselt represseeritute organisatsiooni Memento üks asutaja ja juhatuse liige 1989-1992; 2007 Eesti Memento Liidu juhatuse esimees.
1989–1991 Paneuroopa Eesti Ühenduse president
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1990–1992 Eesti Kongressi Tartu büroo juhataja
1990–1992 Eesti Komitee aseesimees ja kaitsetoimkonna esimees
1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige
1992–1995 Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees
1993-2003 Kaitseliidu vanematekogu esimees
Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige (1992-2003)
Neljal korral on ta valitud Tartu linnavolikogusse
Tarto oli üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (hiljem Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond) asutajaid. Ta kuulus Isamaaliitu ja alates 1999 Rahvaerakonda Mõõdukad. 2005. aastal lahkus ta Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (Rahvaerakonna Mõõdukad uus nimi). Praegu on parteitu. Ta oli ka üks Balti apelli koostajaid.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Tarto
Aastatel 1946–1953 õppis ta Kõrveküla, 1953–1956 Tartu 3. Keskkoolis. Aastail 1969–1971 tudeeris ta kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, õpingud katkestati poliitilistel põhjustel.
1960–1962 Miina Härma nimelise kolhoosi tööline
Tartu REV-is tööline
1968–1969 kolhoosis "Avangard" töötaja
1970–1971 ja 1976–1983 EKE Projekti Tartu osakonnas katlakütja
1972 Tartu Restaureerimise Valitsuse ehitustööline
1976 Tartu Ropka katlamaja vahetusmeister
1988–1990 Tartu Muinsuskaitse Ühenduse sekretär
12. märtsil 1956 asutasid Tartu 3. Keskkooli poisid, sealhulgas Enn Tarto, Toomemäel põrandaaluse organisatsiooni Eesti Noorte Malev. Selle liikmed levitasid Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956 umbes 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eesti vabadust nõudvat lendlehte. Kümnetel lendlehtedel oli nurgas käsitsi joonistatud sinimustvalge lipuke või kilp.
Osalejad arreteeriti 1956. aasta lõpus. Peamine süüdistus oli lendlehtede levitamine. ENSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957 8 poissi vangi §58-10 ja §58-11 alusel. Karistused: Jaan Isotamm - 7 aastat vangilaagrit, Voldemar Kohv - 6 aastat, Enn Tarto - 5 aastat,Jüri Rebane - 4 aastat, Lembit Soosaar - 4 aastat, Jüri Lõhmus - 3 aastat, Tõnis Raudsepp - 3 aastat, Enn Kaupo Laanearu - 2 aastat vangilaagrit. Enn Tarto oli poliitvang 1956–1960, 1962–1967 ja 1983–1988.
Õigusvastaselt represseeritute organisatsiooni Memento üks asutaja ja juhatuse liige 1989-1992; 2007 Eesti Memento Liidu juhatuse esimees.
1989–1991 Paneuroopa Eesti Ühenduse president
1990-1992 Eesti Kongressi liige
1990–1992 Eesti Kongressi Tartu büroo juhataja
1990–1992 Eesti Komitee aseesimees ja kaitsetoimkonna esimees
1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige
1992–1995 Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees
1993-2003 Kaitseliidu vanematekogu esimees
Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liige (1992-2003)
Neljal korral on ta valitud Tartu linnavolikogusse
Tarto oli üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (hiljem Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond) asutajaid. Ta kuulus Isamaaliitu ja alates 1999 Rahvaerakonda Mõõdukad. 2005. aastal lahkus ta Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (Rahvaerakonna Mõõdukad uus nimi). Praegu on parteitu. Ta oli ka üks Balti apelli koostajaid.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Tarto
Wednesday, March 13, 2013
Mis on dissidentlus ja kes on dissidendid?
Dissidentideks (ld dissidens – mittenõustuja) nimetatakse tavaliselt neid, kes ei ole nõus oma riigis üldkehtivate poliitiliste dogmadega.
Enamlased vaatlesid dissidentlust ehk teisitimõtlemist vaenuliku nähtusena ja pärast „nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” kriminaliseerimist 1922. a kuriteona. Dissidentide eripäraks muu „Nõukogude-vastase elemendi” seas oli see, et nad ei tegelenud aktiivse relvastatud või ideoloogilise võitlusega, vaid väljendasid seisukohti, mis ei läinud kokku valitseva doktriiniga.
Üheks esimeseks dissidentlikuks liikumiseks NSV Liidus peetakse 1948. a Moskva ja Voroneži üliõpilaste loodud „Demokraatlikku liitu”. Pärast Stalini surma 1953. a muutusid dissidendid arvukaimaks KGB jälitatavaks kontingendiks. Külm sõda aktiviseeris KGBd jälitama ja vahistama isikuid, kes lugesid või vahendasid kapitalistlikes riikides valminud tekste, avaldasid poolehoidu läänele, juhtisid tähelepanu inimõiguste rikkumisele või nõudsid NSV Liidu demokratiseerumist. Põhiline dissidentide väljendusvorm oli samizdat ehk omakirjastuslikud väljaanded. Eesti dissidentlus lähtus peamiselt Eesti iseseisvuse taastamise ideest, nõudes Nõukogude okupatsiooni lõpetamist.
Allikas: http://www.estonica.org/et/Dissidentlus/
Eesti tuntumad dissidendid ehk teisitimõtlejad on Jüri Kukk, Martk Niklus,Tiit Madssion, Kalju Mätik, Lagle Parek, Enn Tarto ja Heiki Ahonen. Kolme viimasega oli meil au teha intervjuu ning minna Eesti ajalugu läbi nende mälestuste ka Saksamaale teistele programmis osalevatele noortele tutvustama.
Fotol vene dissident Andrei Sahharov ning Enn Tarto
Enamlased vaatlesid dissidentlust ehk teisitimõtlemist vaenuliku nähtusena ja pärast „nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” kriminaliseerimist 1922. a kuriteona. Dissidentide eripäraks muu „Nõukogude-vastase elemendi” seas oli see, et nad ei tegelenud aktiivse relvastatud või ideoloogilise võitlusega, vaid väljendasid seisukohti, mis ei läinud kokku valitseva doktriiniga.
Üheks esimeseks dissidentlikuks liikumiseks NSV Liidus peetakse 1948. a Moskva ja Voroneži üliõpilaste loodud „Demokraatlikku liitu”. Pärast Stalini surma 1953. a muutusid dissidendid arvukaimaks KGB jälitatavaks kontingendiks. Külm sõda aktiviseeris KGBd jälitama ja vahistama isikuid, kes lugesid või vahendasid kapitalistlikes riikides valminud tekste, avaldasid poolehoidu läänele, juhtisid tähelepanu inimõiguste rikkumisele või nõudsid NSV Liidu demokratiseerumist. Põhiline dissidentide väljendusvorm oli samizdat ehk omakirjastuslikud väljaanded. Eesti dissidentlus lähtus peamiselt Eesti iseseisvuse taastamise ideest, nõudes Nõukogude okupatsiooni lõpetamist.
Allikas: http://www.estonica.org/et/Dissidentlus/
Eesti tuntumad dissidendid ehk teisitimõtlejad on Jüri Kukk, Martk Niklus,Tiit Madssion, Kalju Mätik, Lagle Parek, Enn Tarto ja Heiki Ahonen. Kolme viimasega oli meil au teha intervjuu ning minna Eesti ajalugu läbi nende mälestuste ka Saksamaale teistele programmis osalevatele noortele tutvustama.
Fotol vene dissident Andrei Sahharov ning Enn Tarto
Comenius programm - mis, kus, kellele?
Comenius programm kuulub Euroopa Liidu elukestva õppe programmi 2007-2013 ning selle eesmärk on aidata noortel ja haridustöötajatel paremini mõista Euroopa kultuure, keeli ja väärtusi. Nimi tuleneb 17. sajandi Tšehhi õpetlase John Amos Comenius-est.
Meie koolis on käesolev, "Our way to freedom", juba teine Comenius programm ning eelnevalt on õpilastel olnud võimalus käia Islandil, Bulgaarias, Rumeenias, Poolas ning Türgis. Varasema programmi teemaks olid eelmainitud maade kultuurid, sel korral keskendutakse aga sellele, kuidas Eesti, Hispaania, Saksamaa, Poola, Horvaatia ning Leedu iseseisvateks riikideks said, läbivaks teemaks seega ajalugu. Programmi käigus valmivad videointervjuud inimestega, kes antud teemast rääkida oskavad - Eesti puhul näiteks küüditatud ning teisitimõtlejad, aga ka Laulva Revolutsiooni korraldajad.
Meie valisime oma teemaks dissidentlik liikumine Eestis peale Teist Maailmasõda, kuna tahtsime lähemalt kokku puutuda nende inimestega, tänu kellele me suuresti vabad oleme ning kes, erinevalt meie generatsioonist, teavad, mis on vabaduse hind ning kuidas iseseisvust tegelikult hindama peab.
Subscribe to:
Posts (Atom)